Bibliograafia
Kuidas tähistavad Rae valla juubeliaastat meie külad ja mis on nende ootused? : Aruvalla külavanem Kaia Talvik. Rae Sõnumid (2021) nr 2 veebr. lk. 4
Viivik, A. Kütuseauto sõitis Aruvallas kraavi. Harju Elu (2010) 17. dets.
Mitt, A. Jalgrattaga Aruvalla küla avastamas. Rae Sõnumid (2010) sept.
Viides, T.-M. Vanavara lummuses II. Harju Ekspress (2007) 06. juuli lk. 8 : Fotod
Kiiking peaks olema Eesti Nokia [Peeter Matt]. Rae valla ajaleht (2007) nr 2 sept. lk. 11
Gorstov, K. Tele2 avas Aruvallas uue levialajaama. Harjumaa (2006) 15. sept.
Mitt, A. Aruvalla külas püstitati Euroopa rekord kiikingus. Rae Sõnumid (2006) nov. lk. 14
Mitt, A. Heakorda hinnatakse Aruvallas kõrgelt. Rae Sõnumid (2004) juuni lk. 18 : Fotod
Raudkepp, R. Aruvalla küla ajaloost. Rae Sõnumid (2004) mai lk. 21
Aruvalla küla Trummi talu peremees ja perenaine Arvo ja Tiiu Väinsaar jagavad kogemusi ja näpunäiteid, kuidas heakorrakuul muuta oma koduümbrus puhataks. Rae Sõnumid (2004) apr. lk 7
Mitt, A. Heakorda hinnatakse Aruvallas kõrgelt. Rae Sõnumid (2004) juuni lk. 18 : Fotod
Aruvalla küla külavanem on Ardi Mitt. Rae Sõnumid (2004) veebr. lk .9
Karnau, A..Pool Eestit protestib raudtee vastu. Postimees (2004) 28. okt. : Foto
Kolk, E. Nõialuuad, tuuleluuad. Eesti Loodus (1974) nr 10 lk. 606 : Foto
Jüri kihelkonnast [Aruvalla väikese koha pidaja Kaarel Killing tapetud]. Postimees (1896) 3. okt.
Waida-Arrowalla Tulekahju Kordadel Wastastikku Abiandmise Seltsi põhikiri : [registreeritud 17. veebr. 1920. a.] [Vaida-Aruvalla : Vaida-Aruvalla Tulekahju Kordadel Vastastikku Abiandmise Selts, 1920] (Tallinn : Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus) 7 lk.
Aruvalla küla ajaloost
Pildil Aruvalla mõisahoone. Esmakordselt mainitud 1417. a (Haragul)
Aruvalla ümbrusest pärinevad muinasleiud annavad tõendi sellest, et külal on auväärne vanus. Kahjuks ei anna 1241. aastal valminud Põhja-Eesti ala Taani Hindamisraamatu nimistu otseselt Aruvallale viitavat nime.
Silma paistavad kaks kivikirvekatkendit, mis leiti arvatavasti möödunud sajandi alguses soosaarelt.Väike_Ruskevere perest 300 m loode pool põllu ääres heinamaa serval ja samas ümbruses, endises Vanaaseme talust umbes 500 m lääne suunas, pikes lõhutud rändrahnust 4-5 m eemal, avastas Herbert Reisner esimesed ohvrikivid. O. Raudmets , kes on maastikul välja selgitanud enamiku ohvri-ja kultusekividest, kirjutab : “Paistab, nagu oleks Tallinna sellel küljel olnud vanasti igal külal arstimiseks oma kivi “…Aruvallas Ellaku pere lähedal Rajamäel ohvrikivi kuulunud samuti taoliste mälestiste hulka.
Jüri ja Rae rauasulatuskoha kõrval on esinduslikemaid Aruvalla oma.
Kohila-Raasiku teeristist 55 m Tallinna pool ja Tartu mnt. 70 m kirde pool paistab Vahemetsa talu õueaiamaal kaugelt silma tume nõgine kultuurkiht, mis on jäänud muistsest asulast ja rauasulatuskohast, kus sulatati kohalikust soomaagist rauda arvatavasti meie ajaarvamise I aastatuhandel. Kogu ala on täis suuremaid ja väiksemaid šlakitükke, sealhulgas ka ümmargusi ahjupõhja hangunud šlakipätse. Kündmisel tuli siit tihti välja suuri šlakipätse ja –puru, mida paraku on kasutatud ka vankrirööbaste täiteks ja muuks otstarbeks. Leiukoht on arheoloogiliselt uurimata.
Põlluharimise jälgi on leitud Aruvalla Kolu mäel.
Aruvalla mõisa teatakse Kose-Uuemõisa külana, mille Johann v. Rechenberg (+1649 ja 1651 vahel) pärandas oma vallaspojale Hans v. Rechenbergile. Tema lesk Elizabeth ja tütar Elisabeth Helene müüsid mõisa 8.04.1678 parun Hans Heinrich Tiesenhausenile. Sestpeale on mõisal ühised omanikud Kose-Uuemõisaga kuni 26.02.1827 (1750 ja 1757 on küll märgitud ilmselt pandiomanikuna Christian Wistinhausenit), mil parun Karl Tiesenhausen pantis mõisa väimehele Morits v. Engelhardtile. Tema loovutas mõisa 31.08.1831 Wilhelmine v. Vietinghoffile (+1833), kellele 1837 kinnistati pärusomandiks. Tema lastelt ostis mõisa 26.08.1838 Margaretha v. Essen oma alaealisele tütrepoja, W. v. Vietinghoffi vennapoja parun Alexander von der Pahleni jaoks. Viimane müüs mõisa 20.04.1886 Georg Riesenkamffile, tema 11.03.1893 Christian Rotermannile ja see 03.10.1896 parun Woldemar Rosenile, kes kinkis mõisa 07.09.1901 parun Paul Unger-Sternbergile. Avalikul müügil 22.04.1908 omandas mõisa Arnold v. Dehn.
Vallakohtu protokolides nähtub, et mõisahärra G. Riesenkamf oli suur kohtuskäija.
Aruvalla mõisa tisleri ja aedniku Jüri Asuri tütar Sophie-Elisabeth 1872- 1951 on Eduard Wiiralti ema.
1925- 1946 asub Aruvalla mõisa ruumides Vaida Algkool. 1946. aasta augustis põles mõis maha.
Vaida ja Arovalla vallad olid üksteisega tihedalt seotud nii territoriaalselt kui majanduslikult. Seepärast on on ka valdade koosolekuid peetud kuni 1884. aastani ühiselt. Protokolliraamatusse on esimene protokoll kantud küll alles 18. detsembril 1876. aastal, kuid protokolli sõnastusest selgub, et täiskogu ja vallavolikogu koosolekuid on peetud ka varem. Fond nr. 2639, nim. 1, säilik nr. 81. Vaida ja Arrovalla Protokolli nöörraamat, kuhho koggokonna nõupidamised ja otsused tullevad kirja panna 1876
Alates1884. aastast toimuvad Arovalla vallavolikogu koosolekud eraldi Vaida valla koosolekutest. Vallakirjutaja ja koolmeister on ühised mõlemale vallale.
Arovalla valla protokolliraamatusse on esimene protokoll kantud 4. detsembril 1884 ja see käib samal päeval toimunud valla täiskogu koosoleku kohta. Kohale on tulnud: päriskohapidajaid 14, saadikuid: saunameeste poolt 2, mõisasulaste poolt 1, talusulaste poolt 1 ja jõudemeeste poolt 1. kokku seega 19 valimisõiguslikku esindajat.
Georg Neugardt valitakse talitajaks. 2, jaanuaril 1885 teatab talitaja valla täiskogule et Jüri kihelkonnakohus on lükanud tagasi talitaja valimise. Täiskogu on kangekaelne ja valib ikka endiselt Georg Neugardti talitajaks.
1885. aasta 5. novembril annab volikogu vastused Kõrgeaulise Kuberneri Härra küsitluslehele 40 punktile ja sellest selgub et Arovalla vallas on 130 mees -ja 140 naishinge, kokku seega 272 hinge. Kohaomanikke on 12, koha rentinikke 2. 59 valla liiget elab elab väljaspool valda, 1 rentnik elab kuuendikmaal, 2 peremeest ei ole valla liikmed.
28. juunil 1890 tuleb volikogul võtta seisukoht Talurahvaasjade komissari suusõnalise käsu kohta valdade ühenedamise asjus. Säilinud protokolliraamat 1884-1991 (f.2639, nim.1, säilik72). Nõnda lühikest aega sai vald eksisteerida.
1. jaanuaril 1911 on Aruvallas 205 hinge
1924. aasta 8. märtsil kinnitab vallanõukogu Aruvalla mõisa härrastemaja ümberehitamiskulude eelarve koolihooneks 158000 marga suuruses summas. Ühtlasi otsustatakse paluda laenu sama suures ulatuses Harju Maakonna valitsuselt koolimajade ehitusfondist.
17. märtsil 1924. aastal vallanõukogu koosolekul toimub maasoovijate kandidaatide kindlaks määramine Aruvalla mõisamaade jaotamisel. Koosolekust võtab osa Riigimaade III ringkonna valitseja Juhan Treimann (hiljem Juhan Truumaa), kes teatab et väljaandmisele tuleb 8 normaaltalu, millele vallanõukogul tuleb määrata kandidaadid. Maasoovijana on üles andnud liinisõdureid- 16, lahingus langenu isa-1 , teisi maasoovijaid on 22. Kokku 39 soovijat.
15.12.1924. on Aruvalla kogukonnas elanikke 178
1925. aastal registreeriti vallas Aruvalla Masinatarvitajate Ühisus mis moodustati mõisa rehepeksumaisna ja muu põllumajandusinventari ühiseks kasutamiseks.
Rae valla territooriumil töötas veel tsaariaja pärandina ainukesena piiritusevabrik Aruvalla mõisas. 12.02.1927 a. teatab piiritusevabriku valitseja Rae vallavalitsusele, et vabrik lõpetab tegevuse 15. märtsil 1927. aastal ning palub komandeerida vallavalitsuse ametniku destilleerimise aparaadi kinnipitseerimiseks ja tarvilike aktide kokkuseadmiseks. (s 354,1.7) Piiritusevabriku pitsat olevat hiljem leitud põllult.
3. aprillil 1930. a. valla telefonivõrgu kava kohaselt seati telefoni kõnepunkt sisse Arovalla koolis.
7. veebruaril 1939. a. nimetada Aruvalla asundus Aruvalla külaks.
Elamuid 39, elanike arv 139.
1941. aastal läks Aruvallast läbi hävituspataljon.
Anepalu Abimajand moodustati 1945. aastal Rae valla TK maakomisjoni poolt 1945.aastal kohe peale sõja lõppu Anepalu ja Ikaspalu taludest. Neile liideti veel Kuivajõe valla maatükid riigimetsa serval vastu Anepalu talu piire. Ka Ikaspalu talu maad kuulusid Kuivajõe valla territooriumi külge , olid aga riigimetsaga teistest Kuivajõe valla maadest eraldatud. Et nii suurtele maavaldustele uusmaasaajaid ei leidunud otsustas maakomisjon ja valla TK neist moodustada abimajandi. Suuruseks oli 222,9 ha. Peamiseks valdajaks Elusloomade Ostu-Müügi Kontor kes kasutas abimajandit loomade nuumabaasina. Pikemat aega juhatas abimajandit Arnold Kahu. Viimastel aastatel oli juhatajaks Podkolšin.
Ehitati uuesti tarvitamiskõlbulikuks sõjaajal mahapõlenud talu, karjalaut, uus kahekorruseline elumaja töölistele, kaks suurt heinaküüni, uus karjalaut noorloomadele. Esmakordselt hakati kasutama mehaanilist heinatõstukit, millega võis heina tõsta küüni läbi katusel asuva luugi. Abimajand tootis peamiselt heina. Teravilja ja kartulit kasvatas abimajand suhteliselt vähe. Peamine ja suurem häda oli omahindadega, need aina tõusid. Räägitakse , et Anepalu abimajand tootis üle NSV liidu kõige kallima piima- 35 kopikat liiter. Selline abimajand üle anda parematele peremeestele. Varandus: 171 257,12 rbl suuruses , anti üle Sommerlingi nim. sovhoosi Vaida osakonnale 2. aprill 1966, ka maa.
Kolhooside aeg.
Viimasena sai Aruvalla rahvas maha oma kolhoosi tegemisega. Ei tea kas olenes see kohaliku rahva passiivsusest või valla TK passiivsusest. Aga 1949. aasta 9. aprilli õhtul pidid kõik need taluperemehed, kes tahtsid tulevasele kolhoosile aluse panna, kogunema Aruvalla “Kangru” tallu. Ja nõnda siis kogunesid paljud, kaasas paber, millele oli kirjutatud et on tuttav kolhoosi põhikirjaga ja palub end vastu võtta ühismajandi liikmeks. Koosoleku viis läbi Rae valla TK esimees Põldmaa.
Mäletatakse, et rahvast oli seal rohkesti, kuid esimese koosoleku protokolli kadumise tõttu pole võimalik koosolijaid täpsustada. Koosoleku päevakorra kohaselt valiti uue kolhoosi esimeheks Kivistik, Heinrich. Raskusi valmistas nime leidmine. Viimaks jäädi “Rahvaste Sõpruse” juurde. A. Amtmann soovitas panna “Võidetud argus”, kuid sõprus kõlas nagu lähedasemana.
Kas nimi õige või vale oli ,kuid selle kohta kõneles Kose selleaegne suurte kogemustega arst dr. Kaupmees, et tema juures käinud peale kolhoosi tegemist paar meest oma vigastatud silmnägu ja käsi arstimas. Tema küsimise peale “kust mehed pärit on?” , vastanud need: Rahvaste Sõpruse kolhoosist.
Kõigile pingutustele vaatamata osutus aasta lõpus töötasu siiski kasinaks.
Raha 0,29 rbl, teravili 2,9 kg., kartul 4,28 kg, hein 0,514 kg , põhk 1,542 kg. Rae sigadekasvatuse sovhoosilt sai kolhoos “Mõisamäe” talu hooned ja põllud tagasi ilma seemneta ja varata.
(Protokoll nr. 10. 29.03.1950. Plaanis oli palju kuid hakkasid kostma hääled, et kolhooosid on liiga väikesed, vaja on ühineda.
Kõik talupidajad ei ühinenud “Rahvaste Sõpruse” kolhoosi vaid astusid hiljem ühinenud majandisse. Kuid Einloo Veeaugu ja Aruvalla kõrtsi Luht ei teinud seda kuni 10. maini 1957. a. Viimasele hoiatusele Einloo reageeris, Luht aga siirdus Tallinna, maad andis kolhoosile.
Aruvalla 45-est majapidamisest ühinesid Rahvaste Sõpruse kolhoosi 29 peret 59 kolhoosnikuga. 8 peret ühinesid uue “Kalevipoja” kolhoosiga peale 5.09.1950. a. Ülejäänud 7-est moodustati abimajand. Üldkoosolekul (protokoll nr. 23 18.08.1950) otsustati ühineda kolhoosiga Vaida ja kolhoosiga Kalevipoeg ühiseks suureks kolhoosiks.
1989. aastal registreeriti esimesteks uustalunikeks Aruvalla külas M. Matt ja E. Mänd.
17. jaanuaril 2004. aastal toimus Aruvalla küla üldkogu koosolek. Külas on 48 majapidamist. Üldkogu koosolekul osales 36 majapidamise esindajat. Külavanemaks valiti Ardi Mitt.
Selline on lühidalt Aruvalla küla ajalugu. Jõudu külarahvale põhjalikuma uurimstööga tegelemiseks.
Reet Raudkepp
Rae Sõnumid 2004
Pildil Aruvalla mõisahoone. Esmakordselt mainitud 1417. a (Haragul)
Aruvalla ümbrusest pärinevad muinasleiud annavad tõendi sellest, et külal on auväärne vanus. Kahjuks ei anna 1241. aastal valminud Põhja-Eesti ala Taani Hindamisraamatu nimistu otseselt Aruvallale viitavat nime.
Silma paistavad kaks kivikirvekatkendit, mis leiti arvatavasti möödunud sajandi alguses soosaarelt.Väike_Ruskevere perest 300 m loode pool põllu ääres heinamaa serval ja samas ümbruses, endises Vanaaseme talust umbes 500 m lääne suunas, pikes lõhutud rändrahnust 4-5 m eemal, avastas Herbert Reisner esimesed ohvrikivid. O. Raudmets , kes on maastikul välja selgitanud enamiku ohvri-ja kultusekividest, kirjutab : “Paistab, nagu oleks Tallinna sellel küljel olnud vanasti igal külal arstimiseks oma kivi “…Aruvallas Ellaku pere lähedal Rajamäel ohvrikivi kuulunud samuti taoliste mälestiste hulka.
Jüri ja Rae rauasulatuskoha kõrval on esinduslikemaid Aruvalla oma.
Kohila-Raasiku teeristist 55 m Tallinna pool ja Tartu mnt. 70 m kirde pool paistab Vahemetsa talu õueaiamaal kaugelt silma tume nõgine kultuurkiht, mis on jäänud muistsest asulast ja rauasulatuskohast, kus sulatati kohalikust soomaagist rauda arvatavasti meie ajaarvamise I aastatuhandel. Kogu ala on täis suuremaid ja väiksemaid šlakitükke, sealhulgas ka ümmargusi ahjupõhja hangunud šlakipätse. Kündmisel tuli siit tihti välja suuri šlakipätse ja –puru, mida paraku on kasutatud ka vankrirööbaste täiteks ja muuks otstarbeks. Leiukoht on arheoloogiliselt uurimata.
Põlluharimise jälgi on leitud Aruvalla Kolu mäel.
Aruvalla mõisa teatakse Kose-Uuemõisa külana, mille Johann v. Rechenberg (+1649 ja 1651 vahel) pärandas oma vallaspojale Hans v. Rechenbergile. Tema lesk Elizabeth ja tütar Elisabeth Helene müüsid mõisa 8.04.1678 parun Hans Heinrich Tiesenhausenile. Sestpeale on mõisal ühised omanikud Kose-Uuemõisaga kuni 26.02.1827 (1750 ja 1757 on küll märgitud ilmselt pandiomanikuna Christian Wistinhausenit), mil parun Karl Tiesenhausen pantis mõisa väimehele Morits v. Engelhardtile. Tema loovutas mõisa 31.08.1831 Wilhelmine v. Vietinghoffile (+1833), kellele 1837 kinnistati pärusomandiks. Tema lastelt ostis mõisa 26.08.1838 Margaretha v. Essen oma alaealisele tütrepoja, W. v. Vietinghoffi vennapoja parun Alexander von der Pahleni jaoks. Viimane müüs mõisa 20.04.1886 Georg Riesenkamffile, tema 11.03.1893 Christian Rotermannile ja see 03.10.1896 parun Woldemar Rosenile, kes kinkis mõisa 07.09.1901 parun Paul Unger-Sternbergile. Avalikul müügil 22.04.1908 omandas mõisa Arnold v. Dehn.
Vallakohtu protokolides nähtub, et mõisahärra G. Riesenkamf oli suur kohtuskäija.
Aruvalla mõisa tisleri ja aedniku Jüri Asuri tütar Sophie-Elisabeth 1872- 1951 on Eduard Wiiralti ema.
1925- 1946 asub Aruvalla mõisa ruumides Vaida Algkool. 1946. aasta augustis põles mõis maha.
Vaida ja Arovalla vallad olid üksteisega tihedalt seotud nii territoriaalselt kui majanduslikult. Seepärast on on ka valdade koosolekuid peetud kuni 1884. aastani ühiselt. Protokolliraamatusse on esimene protokoll kantud küll alles 18. detsembril 1876. aastal, kuid protokolli sõnastusest selgub, et täiskogu ja vallavolikogu koosolekuid on peetud ka varem. Fond nr. 2639, nim. 1, säilik nr. 81. Vaida ja Arrovalla Protokolli nöörraamat, kuhho koggokonna nõupidamised ja otsused tullevad kirja panna 1876
Alates1884. aastast toimuvad Arovalla vallavolikogu koosolekud eraldi Vaida valla koosolekutest. Vallakirjutaja ja koolmeister on ühised mõlemale vallale.
Arovalla valla protokolliraamatusse on esimene protokoll kantud 4. detsembril 1884 ja see käib samal päeval toimunud valla täiskogu koosoleku kohta. Kohale on tulnud: päriskohapidajaid 14, saadikuid: saunameeste poolt 2, mõisasulaste poolt 1, talusulaste poolt 1 ja jõudemeeste poolt 1. kokku seega 19 valimisõiguslikku esindajat.
Georg Neugardt valitakse talitajaks. 2, jaanuaril 1885 teatab talitaja valla täiskogule et Jüri kihelkonnakohus on lükanud tagasi talitaja valimise. Täiskogu on kangekaelne ja valib ikka endiselt Georg Neugardti talitajaks.
1885. aasta 5. novembril annab volikogu vastused Kõrgeaulise Kuberneri Härra küsitluslehele 40 punktile ja sellest selgub et Arovalla vallas on 130 mees -ja 140 naishinge, kokku seega 272 hinge. Kohaomanikke on 12, koha rentinikke 2. 59 valla liiget elab elab väljaspool valda, 1 rentnik elab kuuendikmaal, 2 peremeest ei ole valla liikmed.
28. juunil 1890 tuleb volikogul võtta seisukoht Talurahvaasjade komissari suusõnalise käsu kohta valdade ühenedamise asjus. Säilinud protokolliraamat 1884-1991 (f.2639, nim.1, säilik72). Nõnda lühikest aega sai vald eksisteerida.
1. jaanuaril 1911 on Aruvallas 205 hinge
1924. aasta 8. märtsil kinnitab vallanõukogu Aruvalla mõisa härrastemaja ümberehitamiskulude eelarve koolihooneks 158000 marga suuruses summas. Ühtlasi otsustatakse paluda laenu sama suures ulatuses Harju Maakonna valitsuselt koolimajade ehitusfondist.
17. märtsil 1924. aastal vallanõukogu koosolekul toimub maasoovijate kandidaatide kindlaks määramine Aruvalla mõisamaade jaotamisel. Koosolekust võtab osa Riigimaade III ringkonna valitseja Juhan Treimann (hiljem Juhan Truumaa), kes teatab et väljaandmisele tuleb 8 normaaltalu, millele vallanõukogul tuleb määrata kandidaadid. Maasoovijana on üles andnud liinisõdureid- 16, lahingus langenu isa-1 , teisi maasoovijaid on 22. Kokku 39 soovijat.
15.12.1924. on Aruvalla kogukonnas elanikke 178
1925. aastal registreeriti vallas Aruvalla Masinatarvitajate Ühisus mis moodustati mõisa rehepeksumaisna ja muu põllumajandusinventari ühiseks kasutamiseks.
Rae valla territooriumil töötas veel tsaariaja pärandina ainukesena piiritusevabrik Aruvalla mõisas. 12.02.1927 a. teatab piiritusevabriku valitseja Rae vallavalitsusele, et vabrik lõpetab tegevuse 15. märtsil 1927. aastal ning palub komandeerida vallavalitsuse ametniku destilleerimise aparaadi kinnipitseerimiseks ja tarvilike aktide kokkuseadmiseks. (s 354,1.7) Piiritusevabriku pitsat olevat hiljem leitud põllult.
3. aprillil 1930. a. valla telefonivõrgu kava kohaselt seati telefoni kõnepunkt sisse Arovalla koolis.
7. veebruaril 1939. a. nimetada Aruvalla asundus Aruvalla külaks.
Elamuid 39, elanike arv 139.
1941. aastal läks Aruvallast läbi hävituspataljon.
Anepalu Abimajand moodustati 1945. aastal Rae valla TK maakomisjoni poolt 1945.aastal kohe peale sõja lõppu Anepalu ja Ikaspalu taludest. Neile liideti veel Kuivajõe valla maatükid riigimetsa serval vastu Anepalu talu piire. Ka Ikaspalu talu maad kuulusid Kuivajõe valla territooriumi külge , olid aga riigimetsaga teistest Kuivajõe valla maadest eraldatud. Et nii suurtele maavaldustele uusmaasaajaid ei leidunud otsustas maakomisjon ja valla TK neist moodustada abimajandi. Suuruseks oli 222,9 ha. Peamiseks valdajaks Elusloomade Ostu-Müügi Kontor kes kasutas abimajandit loomade nuumabaasina. Pikemat aega juhatas abimajandit Arnold Kahu. Viimastel aastatel oli juhatajaks Podkolšin.
Ehitati uuesti tarvitamiskõlbulikuks sõjaajal mahapõlenud talu, karjalaut, uus kahekorruseline elumaja töölistele, kaks suurt heinaküüni, uus karjalaut noorloomadele. Esmakordselt hakati kasutama mehaanilist heinatõstukit, millega võis heina tõsta küüni läbi katusel asuva luugi. Abimajand tootis peamiselt heina. Teravilja ja kartulit kasvatas abimajand suhteliselt vähe. Peamine ja suurem häda oli omahindadega, need aina tõusid. Räägitakse , et Anepalu abimajand tootis üle NSV liidu kõige kallima piima- 35 kopikat liiter. Selline abimajand üle anda parematele peremeestele. Varandus: 171 257,12 rbl suuruses , anti üle Sommerlingi nim. sovhoosi Vaida osakonnale 2. aprill 1966, ka maa.
Kolhooside aeg.
Viimasena sai Aruvalla rahvas maha oma kolhoosi tegemisega. Ei tea kas olenes see kohaliku rahva passiivsusest või valla TK passiivsusest. Aga 1949. aasta 9. aprilli õhtul pidid kõik need taluperemehed, kes tahtsid tulevasele kolhoosile aluse panna, kogunema Aruvalla “Kangru” tallu. Ja nõnda siis kogunesid paljud, kaasas paber, millele oli kirjutatud et on tuttav kolhoosi põhikirjaga ja palub end vastu võtta ühismajandi liikmeks. Koosoleku viis läbi Rae valla TK esimees Põldmaa.
Mäletatakse, et rahvast oli seal rohkesti, kuid esimese koosoleku protokolli kadumise tõttu pole võimalik koosolijaid täpsustada. Koosoleku päevakorra kohaselt valiti uue kolhoosi esimeheks Kivistik, Heinrich. Raskusi valmistas nime leidmine. Viimaks jäädi “Rahvaste Sõpruse” juurde. A. Amtmann soovitas panna “Võidetud argus”, kuid sõprus kõlas nagu lähedasemana.
Kas nimi õige või vale oli ,kuid selle kohta kõneles Kose selleaegne suurte kogemustega arst dr. Kaupmees, et tema juures käinud peale kolhoosi tegemist paar meest oma vigastatud silmnägu ja käsi arstimas. Tema küsimise peale “kust mehed pärit on?” , vastanud need: Rahvaste Sõpruse kolhoosist.
Kõigile pingutustele vaatamata osutus aasta lõpus töötasu siiski kasinaks.
Raha 0,29 rbl, teravili 2,9 kg., kartul 4,28 kg, hein 0,514 kg , põhk 1,542 kg. Rae sigadekasvatuse sovhoosilt sai kolhoos “Mõisamäe” talu hooned ja põllud tagasi ilma seemneta ja varata.
(Protokoll nr. 10. 29.03.1950. Plaanis oli palju kuid hakkasid kostma hääled, et kolhooosid on liiga väikesed, vaja on ühineda.
Kõik talupidajad ei ühinenud “Rahvaste Sõpruse” kolhoosi vaid astusid hiljem ühinenud majandisse. Kuid Einloo Veeaugu ja Aruvalla kõrtsi Luht ei teinud seda kuni 10. maini 1957. a. Viimasele hoiatusele Einloo reageeris, Luht aga siirdus Tallinna, maad andis kolhoosile.
Aruvalla 45-est majapidamisest ühinesid Rahvaste Sõpruse kolhoosi 29 peret 59 kolhoosnikuga. 8 peret ühinesid uue “Kalevipoja” kolhoosiga peale 5.09.1950. a. Ülejäänud 7-est moodustati abimajand. Üldkoosolekul (protokoll nr. 23 18.08.1950) otsustati ühineda kolhoosiga Vaida ja kolhoosiga Kalevipoeg ühiseks suureks kolhoosiks.
1989. aastal registreeriti esimesteks uustalunikeks Aruvalla külas M. Matt ja E. Mänd.
17. jaanuaril 2004. aastal toimus Aruvalla küla üldkogu koosolek. Külas on 48 majapidamist. Üldkogu koosolekul osales 36 majapidamise esindajat. Külavanemaks valiti Ardi Mitt.
Selline on lühidalt Aruvalla küla ajalugu. Jõudu külarahvale põhjalikuma uurimstööga tegelemiseks.
Reet Raudkepp
Rae Sõnumid 2004
Hundikütt
Toomas Eldermann, sündis umbes aastal 1802, (surmaaeg on teadmata) Aruvalla mõisast Ruskvere talust, tappis aastail 1839 –1855 41 hunti, neist kolm täiskasvanut. Siit 35 sutt olid juba üle 2/3 mõisa 1827.- 1851. aasta saagist. Tema elas edasi ka rahvamälestustes. 1929. aastal rääkis kohalik Mihkel Lehtmets temast nii: “Aruvallas Ruskvere talu peremees olnud suur hundikütt. Oma eluajal oli maha lasknud 99 hunti”. Ühes suure pesakonna (vana hundi koos üheksa kutsikaga) tabas 1869. aastal ka tema poeg Jüri Eldermann
Rmt: Roots, Ilmar Tuli susi soovikust , Tartu, 2005 lk. 380
Toomas Eldermann, sündis umbes aastal 1802, (surmaaeg on teadmata) Aruvalla mõisast Ruskvere talust, tappis aastail 1839 –1855 41 hunti, neist kolm täiskasvanut. Siit 35 sutt olid juba üle 2/3 mõisa 1827.- 1851. aasta saagist. Tema elas edasi ka rahvamälestustes. 1929. aastal rääkis kohalik Mihkel Lehtmets temast nii: “Aruvallas Ruskvere talu peremees olnud suur hundikütt. Oma eluajal oli maha lasknud 99 hunti”. Ühes suure pesakonna (vana hundi koos üheksa kutsikaga) tabas 1869. aastal ka tema poeg Jüri Eldermann
Rmt: Roots, Ilmar Tuli susi soovikust , Tartu, 2005 lk. 380
Rahvapärimused
RA II 20, 317 (1) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Aravalla Kunimäe eit oli nõid. Ta läind väljale kivi juure, lugend sõnu ja hundinahk tulnud talle selga. Eit käind siis hundi näol küla lambaid murdmas. Kunimäe sulane näind seda ja rääkind välja. Sellest on tagasi umbes 120 aastat.
Peidetud sõjavarandused
a) Veekogus- linna varandus Eeveski allikas (Hiieveski) Aruvalla
b) Kivi all – linna varandus Kivimäel Arumetsas -Vaida (pigem Aruvalla??!!?)
Mätassoo t. põllul matmispaik, kiviaed umber. Sõdade järel katku ajal 3 inimest maetud ka sinna.
ERA II 224, 202 (4)- E. Pohla, Aruvalla, Naska t. <Leona Kulp (1939)
Mõisa lähedal, põhja pool kooleera aegne kiviaiaga piiratud suur haud.
KM KKO, F 119, M 54, lk. 27- J. T: <Tõnu Nahkur, 68 a. Piuga t. (1931)
Eeveski allikasse peidetud vanal aal linna rahalaegas. Püütud kettidega välja vedada-kukkus tagasi.
Nurk paistnud pärastki selge ilmaga.
ERA II 224, 200- E. Pohla <Leena Kulp (1939)
Kunimäe talu nimi-
a) vist olnud enne Kuningamäe, miks –ei tea.
b) Rootsi-Vene sõja aegu olnud Rootsi kuningas laagris.
E 52584 (14) – J.S. (1899)
RA II 20, 317 (1) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Aravalla Kunimäe eit oli nõid. Ta läind väljale kivi juure, lugend sõnu ja hundinahk tulnud talle selga. Eit käind siis hundi näol küla lambaid murdmas. Kunimäe sulane näind seda ja rääkind välja. Sellest on tagasi umbes 120 aastat.
Peidetud sõjavarandused
a) Veekogus- linna varandus Eeveski allikas (Hiieveski) Aruvalla
b) Kivi all – linna varandus Kivimäel Arumetsas -Vaida (pigem Aruvalla??!!?)
Mätassoo t. põllul matmispaik, kiviaed umber. Sõdade järel katku ajal 3 inimest maetud ka sinna.
ERA II 224, 202 (4)- E. Pohla, Aruvalla, Naska t. <Leona Kulp (1939)
Mõisa lähedal, põhja pool kooleera aegne kiviaiaga piiratud suur haud.
KM KKO, F 119, M 54, lk. 27- J. T: <Tõnu Nahkur, 68 a. Piuga t. (1931)
Eeveski allikasse peidetud vanal aal linna rahalaegas. Püütud kettidega välja vedada-kukkus tagasi.
Nurk paistnud pärastki selge ilmaga.
ERA II 224, 200- E. Pohla <Leena Kulp (1939)
Kunimäe talu nimi-
a) vist olnud enne Kuningamäe, miks –ei tea.
b) Rootsi-Vene sõja aegu olnud Rootsi kuningas laagris.
E 52584 (14) – J.S. (1899)
Arheoloogia
Aruvalla ümbrusest pärinevatest muinsusesemetest paistavad silma kaks kivikirvekatkendit, mis leiti arvatavasti möödunud sajandi alguses soosaarelt, Soovardi mäelt.
Väike-Ruskevere perest 300 m loode pool põllu ääres heinamaa serval ja samas ümbruses , endises Vanaaseme talust umbes 500 m lääne suunas, pikes lõhutud rändrahnust 4-5 m eemal, avastas Herbert Reisner esimesed ohvrikivid.
Rauasulatuskoht
Kohila-Raasiku teeristist 55 m Tallinna pool ja Tartu mnt. 70 m kirde pool paistab Vahemetsa talu õueaiamaal kaugelt silma tume nõgine kultuurkiht, mis on jäänud muistsest asulast ja rauasulatuskohast, kus sulatati kohalikust soomaagist rauda arvatavasti meie ajaarvamise I aastatuhandel. Kogu ala on täis suuremaid ja väiksemaid šlakitükke, sealhulgas ka ümmargusi ahjupõhja hangunud šlakipätse. Leiukoht on arheoloogiliselt uurimata.
Rmt.: 1977, Lõugas, V. Selirand, J. Arheoloogia Eestimaateedel. lk. 122
Jüri ja Rae rauasulatuskoha kõrval on esinduslikemaid šlakileiukohti teada Aruvallas. Tallinn-Tartu maanteest ida pool. Selle must nõgine muld paistab maanteele. Kündmisel tuleb siit tihti välja suuri šlakipätse ja –puru, mida paraku on kasutatud ka vankrirööbaste täiteks ja muuks otstarbeks. Kogu šlaki arvelevõtmine ja säilitamine onsama tähtis kui igasuguste muude leidude säilitamine. Võib koguni öelda, et šlakki ei asenda rauatootmise ajaloo uurimisel miski.
Rmt.: Harju rajooni arhitektuuri- ja kultuurimälestised, 1988 lk. 23
Kultuurimälestiseks tunnistamine.
Kultuuriministri 27. juuli 1998. a. määrus nr. 20
Rae vald Aruvalla küla.
Asulakoht ja rauasulatuskoht -
Kalmistu -
Kivikalme !Mallemägi”, “Kullamägi” 456
Kultusekivi 2458
Kultusekivi 2459
Kultusekivi 752-k
Kultusekivi 755-k
Kultusekivi 756-k
Kultusekivi -
Kultusekivi 2419
Muistsed põllud “Kolu mäe” 2469
Ohvrikivi 467
Põlluharimise jälgi on leitud Aruvalla Kolu mäel.
Rmt: Harju rajooni ajaloo – ja kultuurimälestised. 1988 lk. 13
Tallinna ümbruse ühe mainimisväärse rauasulatuskohana vajab tutvustamist Aruvallas Vahemetsa pere hoonete juures, 1972.a. kevadel avastatu. Võrreldes teiste ümberkaudsete rauasulatuskohtadega on Aruvallas kunagiste rauataandamiste jääke – altpoolt kumeraid, pealt aga nõgusaid rauaräbu kamakaid tulnud päevavalgele otse hämmastaval hulgal – juba sadadesse küündival arvul. Vahemetsa peres eluneva Leo Pohla tähelepanekute järgi on neid põllulapilt- karjamaalt korjatud kividega koos rännanud ammu endise talu teede roobastessegi. Ka ümberkaudu näha olevates kivihunnikutes leidub neist praegu mõned kopsakamad. Päevavalgele tulnud rauaräbu paiknemist erikohtades tähelepannes on seni uuritud maatükil asunud nähtavasti koguni 5-6 rauasulatusahju. Võimalik, et samas kõrval paikneva söödi rohukamara all leidub veel teisigi jälgi Aruvalla kunagiste rauasulatajate ammu rahvamälust kustunud tööst.
Vaatamata mõningaile tähelepanekuile, pole siiani korda läinud avastada või kuidagi äraarvata Aruvalla ammuste asukate selliseks senini mujal ümberkaudu nägemata hulgal raua tootmiseks kasutatud rohke toormaterjali saamise tõenäost kohta. Arvata võib, et rauasulatuskohtade lähedal omal ajal leidunud soomaak enamasti ka täielikult ammendati, mispärast tänapäeval on raske maastikul neid kunagisi maardlaid otse kohtadel avastada.
Samas rauasulatamiste paigas Vahemetsa ja Vabriku perede vahel asuvalt muinasasulakohalt on koos savinõukildudega saadud mitu viljahõõrumise munakut. Leo Pohla mäletamise järele leidnud 1942.aasta ühel kartulivõtmise päeval vend Kaarel Pohla Vahemetsa ja Vabriku perede vahelt ka kivikirve.
Aruvalla vähestest säilinud kinnismuististest asub üks väikese lohuga kultusekivi omaaegse Saare talu maal tee ääres ja teine, vanalt Tartu maanteelt juba kaugelt pilku paeluv kogukas rändrahn endise Kivimäe talu vanal põllul. Vana Tartu maantee lähedal, Ellakult Pikaveresse viiva tee ääres on oma algusest paigast ära lükatud ohvrikivi Rajamäel ja teisal, metsa rüppes Kolumäel on muistse põllu jäänused. Koplimetsa perest umbes 400 meetri kaugusel kagu suunas põllul paikneb arvatavasti 1710.aasta katkuajast pärit umbes 4x8 meetri suurune matmispaik (räägitakse ka koolerasse surnuist).
Aruvallat Taani hindamisraamatus ei mainita. Tema muinasasulakohalt seni saadud leiumaterjal on vaene keskajast pärinevate esemete poolest. Mõnda on siia mullarüppe mälestuseks jätnud ka endine mõisaajal muinasasulakohale püstitatud teomaja. Leo Pohla andmeil olnud selle lähedal veel nn. teokõrtski.
Väljavõte Oskar Raudmetsa käsikirjast „ Arheoloogilisi avastusi Tallinna lähiümbruses“
Aruvalla rauasulatuskoht avastatud 30. aprillil 1972.a.
Kultusekivi Aruvallas Allika pere juures. Selle kivi peale ja ümber kogutud mõisa ajal hulgaliselt pae – ja raudkive, kus kasvanud ka toomingaid ja pihlakaid. Nüüd tehti sovhoosi poolt puhtaks ja välja tuli 21 lohuga kogukas kultusekivi. Kõrval, kus näeme mehi, peab olema muinasasulakoht. Seal on näha koldekive ja leidus ka viljahõõrumise munak, millel on pöidla hoidmise kohal kivi algne pind hõõrumata näha. Ülevaatamisel selgus, et Soovardimäe poolne maastikuala on allikate kohal kõik kunagi asustuse all olnud.
(Väljavõte ilmselt selgitusest fotode juurde. Kahjuks ei ole leidnud fotot ennast. R. Raudkepp)
Aruvalla ümbrusest pärinevatest muinsusesemetest paistavad silma kaks kivikirvekatkendit, mis leiti arvatavasti möödunud sajandi alguses soosaarelt, Soovardi mäelt.
Väike-Ruskevere perest 300 m loode pool põllu ääres heinamaa serval ja samas ümbruses , endises Vanaaseme talust umbes 500 m lääne suunas, pikes lõhutud rändrahnust 4-5 m eemal, avastas Herbert Reisner esimesed ohvrikivid.
Rauasulatuskoht
Kohila-Raasiku teeristist 55 m Tallinna pool ja Tartu mnt. 70 m kirde pool paistab Vahemetsa talu õueaiamaal kaugelt silma tume nõgine kultuurkiht, mis on jäänud muistsest asulast ja rauasulatuskohast, kus sulatati kohalikust soomaagist rauda arvatavasti meie ajaarvamise I aastatuhandel. Kogu ala on täis suuremaid ja väiksemaid šlakitükke, sealhulgas ka ümmargusi ahjupõhja hangunud šlakipätse. Leiukoht on arheoloogiliselt uurimata.
Rmt.: 1977, Lõugas, V. Selirand, J. Arheoloogia Eestimaateedel. lk. 122
Jüri ja Rae rauasulatuskoha kõrval on esinduslikemaid šlakileiukohti teada Aruvallas. Tallinn-Tartu maanteest ida pool. Selle must nõgine muld paistab maanteele. Kündmisel tuleb siit tihti välja suuri šlakipätse ja –puru, mida paraku on kasutatud ka vankrirööbaste täiteks ja muuks otstarbeks. Kogu šlaki arvelevõtmine ja säilitamine onsama tähtis kui igasuguste muude leidude säilitamine. Võib koguni öelda, et šlakki ei asenda rauatootmise ajaloo uurimisel miski.
Rmt.: Harju rajooni arhitektuuri- ja kultuurimälestised, 1988 lk. 23
Kultuurimälestiseks tunnistamine.
Kultuuriministri 27. juuli 1998. a. määrus nr. 20
Rae vald Aruvalla küla.
Asulakoht ja rauasulatuskoht -
Kalmistu -
Kivikalme !Mallemägi”, “Kullamägi” 456
Kultusekivi 2458
Kultusekivi 2459
Kultusekivi 752-k
Kultusekivi 755-k
Kultusekivi 756-k
Kultusekivi -
Kultusekivi 2419
Muistsed põllud “Kolu mäe” 2469
Ohvrikivi 467
Põlluharimise jälgi on leitud Aruvalla Kolu mäel.
Rmt: Harju rajooni ajaloo – ja kultuurimälestised. 1988 lk. 13
Tallinna ümbruse ühe mainimisväärse rauasulatuskohana vajab tutvustamist Aruvallas Vahemetsa pere hoonete juures, 1972.a. kevadel avastatu. Võrreldes teiste ümberkaudsete rauasulatuskohtadega on Aruvallas kunagiste rauataandamiste jääke – altpoolt kumeraid, pealt aga nõgusaid rauaräbu kamakaid tulnud päevavalgele otse hämmastaval hulgal – juba sadadesse küündival arvul. Vahemetsa peres eluneva Leo Pohla tähelepanekute järgi on neid põllulapilt- karjamaalt korjatud kividega koos rännanud ammu endise talu teede roobastessegi. Ka ümberkaudu näha olevates kivihunnikutes leidub neist praegu mõned kopsakamad. Päevavalgele tulnud rauaräbu paiknemist erikohtades tähelepannes on seni uuritud maatükil asunud nähtavasti koguni 5-6 rauasulatusahju. Võimalik, et samas kõrval paikneva söödi rohukamara all leidub veel teisigi jälgi Aruvalla kunagiste rauasulatajate ammu rahvamälust kustunud tööst.
Vaatamata mõningaile tähelepanekuile, pole siiani korda läinud avastada või kuidagi äraarvata Aruvalla ammuste asukate selliseks senini mujal ümberkaudu nägemata hulgal raua tootmiseks kasutatud rohke toormaterjali saamise tõenäost kohta. Arvata võib, et rauasulatuskohtade lähedal omal ajal leidunud soomaak enamasti ka täielikult ammendati, mispärast tänapäeval on raske maastikul neid kunagisi maardlaid otse kohtadel avastada.
Samas rauasulatamiste paigas Vahemetsa ja Vabriku perede vahel asuvalt muinasasulakohalt on koos savinõukildudega saadud mitu viljahõõrumise munakut. Leo Pohla mäletamise järele leidnud 1942.aasta ühel kartulivõtmise päeval vend Kaarel Pohla Vahemetsa ja Vabriku perede vahelt ka kivikirve.
Aruvalla vähestest säilinud kinnismuististest asub üks väikese lohuga kultusekivi omaaegse Saare talu maal tee ääres ja teine, vanalt Tartu maanteelt juba kaugelt pilku paeluv kogukas rändrahn endise Kivimäe talu vanal põllul. Vana Tartu maantee lähedal, Ellakult Pikaveresse viiva tee ääres on oma algusest paigast ära lükatud ohvrikivi Rajamäel ja teisal, metsa rüppes Kolumäel on muistse põllu jäänused. Koplimetsa perest umbes 400 meetri kaugusel kagu suunas põllul paikneb arvatavasti 1710.aasta katkuajast pärit umbes 4x8 meetri suurune matmispaik (räägitakse ka koolerasse surnuist).
Aruvallat Taani hindamisraamatus ei mainita. Tema muinasasulakohalt seni saadud leiumaterjal on vaene keskajast pärinevate esemete poolest. Mõnda on siia mullarüppe mälestuseks jätnud ka endine mõisaajal muinasasulakohale püstitatud teomaja. Leo Pohla andmeil olnud selle lähedal veel nn. teokõrtski.
Väljavõte Oskar Raudmetsa käsikirjast „ Arheoloogilisi avastusi Tallinna lähiümbruses“
Aruvalla rauasulatuskoht avastatud 30. aprillil 1972.a.
Kultusekivi Aruvallas Allika pere juures. Selle kivi peale ja ümber kogutud mõisa ajal hulgaliselt pae – ja raudkive, kus kasvanud ka toomingaid ja pihlakaid. Nüüd tehti sovhoosi poolt puhtaks ja välja tuli 21 lohuga kogukas kultusekivi. Kõrval, kus näeme mehi, peab olema muinasasulakoht. Seal on näha koldekive ja leidus ka viljahõõrumise munak, millel on pöidla hoidmise kohal kivi algne pind hõõrumata näha. Ülevaatamisel selgus, et Soovardimäe poolne maastikuala on allikate kohal kõik kunagi asustuse all olnud.
(Väljavõte ilmselt selgitusest fotode juurde. Kahjuks ei ole leidnud fotot ennast. R. Raudkepp)
|
|
Fotod Oskar Raudmetsa arhiivist
Mõisad põlevad 1905.a.
KOSE ÜMBRUS
Kümnestkonnast töölisest koosnev salk oli väljunud linnast 12. detsembri lõuna paiku mööda Tartu maanteed, mis viis läbi Jüri kihelkonna Kose poole. Salga eestvedajaks oli sadamatööliste vanem Karl Reindorf, kes sai maal retklevate mässusalkade silmapaistvaks juhiks. Ta oli jõuline, kuid tasakaalukas lihtmees ja evis eriti tugevat revolutsioonimeelt. Aruvalla mõisas (Jüri khk) tungisid salkkondlased mõisavalitseja korterisse ja sundisid teda välja andma relvi (püssi, revolvrit ja padruneid); vastu anti Tallina sotsiaal-demokraatliku tööliste partei nimel K. Reindorfi allkirjaga kviitung. Ühtlasi nõuti sõidukit ning hobuseid. Enne lahkumist toodi viinavabrikust välja viinapõletajatele kuuluv vara ja siis süüdati ehitis ühes alkoholiga. – Umbes samal kellaajal oli Kohila raudteejaamas põlema pandud piiritusevagunid. Need olid esimesed põletamisjuhtumid. Nähtavasti anti nii märku mässu algusest, mis pidi ette valmistama ümbruse elanikkonda.
Pressiteade
Mõisad põlevad. 1905. aasta revolutsioon Eestis
Näitus Eesti Ajaloomuuseumis (2005)
KOSE ÜMBRUS
Kümnestkonnast töölisest koosnev salk oli väljunud linnast 12. detsembri lõuna paiku mööda Tartu maanteed, mis viis läbi Jüri kihelkonna Kose poole. Salga eestvedajaks oli sadamatööliste vanem Karl Reindorf, kes sai maal retklevate mässusalkade silmapaistvaks juhiks. Ta oli jõuline, kuid tasakaalukas lihtmees ja evis eriti tugevat revolutsioonimeelt. Aruvalla mõisas (Jüri khk) tungisid salkkondlased mõisavalitseja korterisse ja sundisid teda välja andma relvi (püssi, revolvrit ja padruneid); vastu anti Tallina sotsiaal-demokraatliku tööliste partei nimel K. Reindorfi allkirjaga kviitung. Ühtlasi nõuti sõidukit ning hobuseid. Enne lahkumist toodi viinavabrikust välja viinapõletajatele kuuluv vara ja siis süüdati ehitis ühes alkoholiga. – Umbes samal kellaajal oli Kohila raudteejaamas põlema pandud piiritusevagunid. Need olid esimesed põletamisjuhtumid. Nähtavasti anti nii märku mässu algusest, mis pidi ette valmistama ümbruse elanikkonda.
Pressiteade
Mõisad põlevad. 1905. aasta revolutsioon Eestis
Näitus Eesti Ajaloomuuseumis (2005)
1919. aasta Mullikmäe talus
919. aasta 14. veebruari õhtul kell üheksa, tungisid neli soldatimundris relvastatud meest Rae valla Aruvalla küla Mullikmäe tallu, mille peremees oli militsionäär. Pereliikmed tõugati sahvrisse kinni, siis püüti peremees üles puua. Ta oli pikk mees, poomine ebaõnnestus. Röövlid tulistasid teda ja siis lükati ka peremees sahvrisse. Naine sai käsu kõik kapid ja sahtlid avada. Röövlid otsisid need läbi, raha ei leidnud. Siis üritasid nad naist üles puua, ta rippus isegi nööri otsas, siis visati ka tema sahvrisse. Raha röövlid ei saanud, ei nii ega teisiti. Nad otsustasid ära viia vara. Ka soldatites mehed olid lõpuks lahkunud ja poolsurnud pererahvas polnud veel jõudnud sahvrist välja tulla, ilmus sinna keegi mustas riides mees ja ütles häält moonutades: „Mis asja te karjute siin, teiega käidi isegi pehmesti ümber, ära viidi vaid Liisi kaasavara, aga kraami jäi siia veel küll järele.“ Liisi oli peretütar. Mees mustas moonutas küll häält, kuid ometi tundis pererahvas ta ära, see oli Gustav Kivimäe, kes elas vaid pool versta eemal. Kuriteos osalenud G. Kivimäe arreteeriti ja miilits otsis taga teisi röövleid.
Krikk, Mai Tallinna ja Harjumaa politsei 1918 -1940. Tallinn, Olion, 2008. lk. 75-76
919. aasta 14. veebruari õhtul kell üheksa, tungisid neli soldatimundris relvastatud meest Rae valla Aruvalla küla Mullikmäe tallu, mille peremees oli militsionäär. Pereliikmed tõugati sahvrisse kinni, siis püüti peremees üles puua. Ta oli pikk mees, poomine ebaõnnestus. Röövlid tulistasid teda ja siis lükati ka peremees sahvrisse. Naine sai käsu kõik kapid ja sahtlid avada. Röövlid otsisid need läbi, raha ei leidnud. Siis üritasid nad naist üles puua, ta rippus isegi nööri otsas, siis visati ka tema sahvrisse. Raha röövlid ei saanud, ei nii ega teisiti. Nad otsustasid ära viia vara. Ka soldatites mehed olid lõpuks lahkunud ja poolsurnud pererahvas polnud veel jõudnud sahvrist välja tulla, ilmus sinna keegi mustas riides mees ja ütles häält moonutades: „Mis asja te karjute siin, teiega käidi isegi pehmesti ümber, ära viidi vaid Liisi kaasavara, aga kraami jäi siia veel küll järele.“ Liisi oli peretütar. Mees mustas moonutas küll häält, kuid ometi tundis pererahvas ta ära, see oli Gustav Kivimäe, kes elas vaid pool versta eemal. Kuriteos osalenud G. Kivimäe arreteeriti ja miilits otsis taga teisi röövleid.
Krikk, Mai Tallinna ja Harjumaa politsei 1918 -1940. Tallinn, Olion, 2008. lk. 75-76
L A U P Ä E V 23. AUGUST –41.
Täiendatud pataljonina jätkab "ERNA 1" liikumist Tallinna suunas Tartu ja Raudalu maanteede vahelisel alal. Meie üksusel oli kontakt vaenlasega Ruskvere-Aruvalla teede lähedal, kusjuures vastane löödi taganema.
Jõudnud välja ühte tallu Ruskvere teeristi läheduses saan keskpäeval koos Leo Talgre'ga kapt. Purre'lt ülesande minna luurele põhja suunas Ellaku-Pikavere tee poole. Minu relvadeks on vintpüss, paar käsigranaati ja püstol FN 7,65. Leo’l on püstolkuulipilduja. Oleme tulnud paar kilomeetrit rabale – kaugemalt, loode poolt, on kuulda lahingukära. Äkitselt näeme vene hävituslennukeid madallennul, nende lähenedes viskume pikali kõrgekskasvanud karusamblasse. Lennukid muudavad suunda ja kaovad. Umbes tunnise liikumise järele oleme jõudnud tiheda võsastikuga metsaservale. Siin märkame lähenevat punaväe allohvitseri. Lamame kõrges rohus ja ootame, et ta jõuaks meile lähemale. Punaarmeelane meid ei märka ja tulnud meist paarikümne meetri kaugusele, anname talle käsu "käed üles" (ruuki verhh). Mees tõstab käed ja vaatab imestunult meie poole. Võtan oma püssiga mehe sihiku peale ja Leo, kes oskab hästi vene keelt, annab vangile käsu, et ta kõik oma relvad maha paneks. Leo jutleb meie vangiga ja ilmneb, et ta on pärit Ukrainast ning elukutselt kooliõpetaja. Tundub, et sellel punaarmeelasel pole midagi selle vastu, et meie tema vangi võtsime. Jätkame teekonda endises suunas koos vangiga ja läheneme tihedate põõsastega metsaservale. Ootamatult hüüab meie vang – "krasnõj-armejetsi" (punaarmeelased) – ja nii ongi, näeme 5-6 venelast umbes 100 m kaugusel, kes meid nähes pöörduvad ümber ja jooksevad vastassuunas ning meie neile järele.
Oleme jõudnud tihedasse lehtmetsa kui meie läheduses hakkab lõhkema granaate, olid need siis kas käsi- või püssigranaadid, kuid killud meid ei tabanud. Välja jõudnud metsast oleme maanteel, mis läheb Ellakust Pikavere poole. Näeme punaarmeelasi kiiresti kadumas metsa teispool maanteed.
Mõnikümmend meetrit meist eemal seisab maanteel üks buss suunaga Pikavere poole. Läheneme ettevaatlikult bussile ja leiame, et see on tühi. Sees istuvad ainult kaks erariides meest, kes seletavad meile eesti keeles, et nemad on tulnud Tallinnast. Mehed küsivad meilt, et mida teha, kuhu nad peaks sõitma? Vastame, et sõitke üle Pikavere Kosele, seal on meie mehed. Buss alustab sõitu räägitud suunas ja võib ainult mõelda, et mis buss see õieti oli – küll liinibussi värvidega aga mis ülesandega mehed olid Tallinnast välja sõitnud pole meil aega lähemalt uurida – võimalik, et buss oli toonud siia punaväelasi. Vang on kogu aeg meie läheduses ega ole katsunud ära jooksta. Pöördume tagasi oma luureretkelt ja läheme tuldud teed üle raba Ruskvere suunas, sinna tallu kust meid luurele saadeti. Täitnud ülesande ning olles tervetena tagasi, kaasas punaväe allohvitser sõjavangina, rõõmustab kapt. Purre't, kes meid teele oli saatnud. Temal on nüüd elav punaarmeelane kellelt võib andmeid saada vastase kohta meie rindelõigus. Leo jätab endale vangilt võetud hea vene 9 mm püstoli, typ "T" ja minule jääb nahast kaarditasku, kuulist läbilastud – võibolla on kuul kunagi tabanud selle kandjat.
Õhtul vallutavad meie üksused Anepalu Tartu maantee ääres. Liikumine jätkub üle Tuhala Nabala suunas. "ERNA 1" pataljoni tegevusalaks on maastik Tartu ja Raudalu maanteede vahel Ülemiste järve poole.
(Mihkel Theodor Simmo –Telegraafisti päevik)
Täiendatud pataljonina jätkab "ERNA 1" liikumist Tallinna suunas Tartu ja Raudalu maanteede vahelisel alal. Meie üksusel oli kontakt vaenlasega Ruskvere-Aruvalla teede lähedal, kusjuures vastane löödi taganema.
Jõudnud välja ühte tallu Ruskvere teeristi läheduses saan keskpäeval koos Leo Talgre'ga kapt. Purre'lt ülesande minna luurele põhja suunas Ellaku-Pikavere tee poole. Minu relvadeks on vintpüss, paar käsigranaati ja püstol FN 7,65. Leo’l on püstolkuulipilduja. Oleme tulnud paar kilomeetrit rabale – kaugemalt, loode poolt, on kuulda lahingukära. Äkitselt näeme vene hävituslennukeid madallennul, nende lähenedes viskume pikali kõrgekskasvanud karusamblasse. Lennukid muudavad suunda ja kaovad. Umbes tunnise liikumise järele oleme jõudnud tiheda võsastikuga metsaservale. Siin märkame lähenevat punaväe allohvitseri. Lamame kõrges rohus ja ootame, et ta jõuaks meile lähemale. Punaarmeelane meid ei märka ja tulnud meist paarikümne meetri kaugusele, anname talle käsu "käed üles" (ruuki verhh). Mees tõstab käed ja vaatab imestunult meie poole. Võtan oma püssiga mehe sihiku peale ja Leo, kes oskab hästi vene keelt, annab vangile käsu, et ta kõik oma relvad maha paneks. Leo jutleb meie vangiga ja ilmneb, et ta on pärit Ukrainast ning elukutselt kooliõpetaja. Tundub, et sellel punaarmeelasel pole midagi selle vastu, et meie tema vangi võtsime. Jätkame teekonda endises suunas koos vangiga ja läheneme tihedate põõsastega metsaservale. Ootamatult hüüab meie vang – "krasnõj-armejetsi" (punaarmeelased) – ja nii ongi, näeme 5-6 venelast umbes 100 m kaugusel, kes meid nähes pöörduvad ümber ja jooksevad vastassuunas ning meie neile järele.
Oleme jõudnud tihedasse lehtmetsa kui meie läheduses hakkab lõhkema granaate, olid need siis kas käsi- või püssigranaadid, kuid killud meid ei tabanud. Välja jõudnud metsast oleme maanteel, mis läheb Ellakust Pikavere poole. Näeme punaarmeelasi kiiresti kadumas metsa teispool maanteed.
Mõnikümmend meetrit meist eemal seisab maanteel üks buss suunaga Pikavere poole. Läheneme ettevaatlikult bussile ja leiame, et see on tühi. Sees istuvad ainult kaks erariides meest, kes seletavad meile eesti keeles, et nemad on tulnud Tallinnast. Mehed küsivad meilt, et mida teha, kuhu nad peaks sõitma? Vastame, et sõitke üle Pikavere Kosele, seal on meie mehed. Buss alustab sõitu räägitud suunas ja võib ainult mõelda, et mis buss see õieti oli – küll liinibussi värvidega aga mis ülesandega mehed olid Tallinnast välja sõitnud pole meil aega lähemalt uurida – võimalik, et buss oli toonud siia punaväelasi. Vang on kogu aeg meie läheduses ega ole katsunud ära jooksta. Pöördume tagasi oma luureretkelt ja läheme tuldud teed üle raba Ruskvere suunas, sinna tallu kust meid luurele saadeti. Täitnud ülesande ning olles tervetena tagasi, kaasas punaväe allohvitser sõjavangina, rõõmustab kapt. Purre't, kes meid teele oli saatnud. Temal on nüüd elav punaarmeelane kellelt võib andmeid saada vastase kohta meie rindelõigus. Leo jätab endale vangilt võetud hea vene 9 mm püstoli, typ "T" ja minule jääb nahast kaarditasku, kuulist läbilastud – võibolla on kuul kunagi tabanud selle kandjat.
Õhtul vallutavad meie üksused Anepalu Tartu maantee ääres. Liikumine jätkub üle Tuhala Nabala suunas. "ERNA 1" pataljoni tegevusalaks on maastik Tartu ja Raudalu maanteede vahel Ülemiste järve poole.
(Mihkel Theodor Simmo –Telegraafisti päevik)
"Rahvaste Sõpruse" kolhoos Aruvalla külas
Viimasena sai Aruvalla rahvas maha oma kolhoosi tegemisega. Ei tea kas olenes see kohaliku rahva passiivsusest või valla TK passiivsusest. Aga 9. aprilli õhtul pidid kõik need taluperemehed Aruvalda “Kangru” tallu kogunema, kes tahtsid tulevasele kolhoosile aluse panna. Ja nõnda siis kogunesid paljud, kaasas paber, millelel oli kirjutatud, et on tuttav kolhoosi põhikirjaga ja palub end vastu võtta ühismajandi liikmeks. Koosoleku viis läbi Rae valla TK esimees Põldmaa. Esimesest organiseeritud koosolekust võttis osa:
Kivistik, Heinrich Kasemetsa
Amtmann, Artur Rehe
Aljas, Jüri Tammemäe
Kivistik, August Lambaaugu
Nurja, Aleksander Raja
Pohla, Maria Naska
Veinla, Elviine Allikavälja
Määr, Osvald Vabriku
Roosipuu, Jaan Uuemaa
Nahkur, August Piuga
Väljamäe, Elmar Uuela
Suviste, Kaarel Lepiku
Jaamul, Hindrek Karnia
Lass, Jaan Sikeldi
Kivistik, Johannes
Mäletatakse,e t rahvast oli seal veelgi rohkem, kuid esimese koosoleku protokolli kadumise tõttu pole võimalik koosolijaid täpsustada. Koosoleku päevakorra kohaselt valiti uue kolhoosi esimeheks kõigile tuntud Kivistik, Heinrich. Esimeseks juhatuseks:
Jaamul Hindrek
Suviste, Kaarel
Nurja, Aleksander
Pohla, Maria
Määr, Osvald
Raskusi valmistas nime leidmine. Viimaks jäädi “Rahvaste Sõpruse” juurde. A. Amptmann soovitas panna “Võidetud argus”, kuid sõprus kõlas nagu lähedasemana.
Kas nimi õige või vale oli kuid, selle kohta kõneles Kose selleaegne suurte kogemustega arst dr. Kaupmees, et tema juures käinud peale kolhoosi tegemist paar meest oma vigastatud silmnägu ja käsi arstimas. Tema küsimise peale “kust mehed pärit on? vastanud need: Rahvaste Sõpruse kolhoosist.
Kolhoosil puudusid kooskäimise ruumid koosolekute pidamiseks ja neid peeti mitmes talus., kõige enam aga esimehe majas. Põllutöö brigadiriks valiti Väljamäe, Elmar. Paremaks organiseerimiseks jagati brigaad kaheks lüliks millest ühte juhtis Aleksander Nurja ja teist Kaarel Suviste. Arvepidajaks oli lühikest aega August Nahkur.
1949. aasta lõpuks oli kolhoosil:
Veiseid 54
Hobuseid 36
Kodulinde 20
Lambaid 20
Sigu 29
29 peret võttis ühistöödest osa ja üldse töötati nende poolt välja 9305 normipäeva.
Kõigile pingutustele vaatamata osutus aasta lõpus töötasu siiski kasinaks.
Raha 0,29 rbl, teravili 2,9 kg., kartul 4,28 kg, hein 0,514 kg , põhk 1,542 kg.
Rae sigadekasvatuse sovhoosilt sai kolhoos “Mõisamäe” talu hooned ja põllud tagasi ilma seemneta ja vaarata.
(Protokoll nr. 10. 29.03.1950) peale remonti sai kolhoos endale korraliku kontori.Arvepidajaks sai Tonne Valli. 01.05.1950. Lehmad paigutati 3 lauta.
Karnia, Uuemaa ja Kivimäe. Ja hobused Piuga, Tammemäe ja Kasemetsa talli.
Piim veeti Kolu piimapunkti ja ülejäänu turustati Tallinnas. Kolhoosi juhatus kavandas vana kuivati varemetes taastada ja ehitada sinna ait. Plaanis oli palju kuid hakkasid kostma hääled, et kolhooosid on liiga väikesed, vaja on ühineda.
Kõik talupidajad ei ühinenud “Rahvaste Sõpruse” kolhoosi vaid astusid hiljem ühinenud majandisse. Kuid Einloo Veeaugu ja Aruvalla kõrtsi Luht ei teinud seda kuni 10. maini 1957. a. Viimasele hoiatusele Einloo reageeris, Luht aga siirdus Tallinna, maad andis kolhoosile.
Aruvalla 45-est majapidamisest ühinesid Rahvaste Sõpruse kolhoosi 29 peret 59 kolhoosnikuga. 8 peret ühinesid uue “Kalevipoja” kolhoosiga peale 5.09.1950. a. Ülejäänud 7-est moodustati abimajand. Üldkoosolekul (protokoll nr. 23 18.08.1950) otsustati ühineda kolhoosiga Vaida ja kolhoosiga Kalevipoeg ühiseks suureks kolhoosiks.
Väljavõte August Nahkuri koostatud Vaida sovhoosi kroonika esimesest raamatust
Viimasena sai Aruvalla rahvas maha oma kolhoosi tegemisega. Ei tea kas olenes see kohaliku rahva passiivsusest või valla TK passiivsusest. Aga 9. aprilli õhtul pidid kõik need taluperemehed Aruvalda “Kangru” tallu kogunema, kes tahtsid tulevasele kolhoosile aluse panna. Ja nõnda siis kogunesid paljud, kaasas paber, millelel oli kirjutatud, et on tuttav kolhoosi põhikirjaga ja palub end vastu võtta ühismajandi liikmeks. Koosoleku viis läbi Rae valla TK esimees Põldmaa. Esimesest organiseeritud koosolekust võttis osa:
Kivistik, Heinrich Kasemetsa
Amtmann, Artur Rehe
Aljas, Jüri Tammemäe
Kivistik, August Lambaaugu
Nurja, Aleksander Raja
Pohla, Maria Naska
Veinla, Elviine Allikavälja
Määr, Osvald Vabriku
Roosipuu, Jaan Uuemaa
Nahkur, August Piuga
Väljamäe, Elmar Uuela
Suviste, Kaarel Lepiku
Jaamul, Hindrek Karnia
Lass, Jaan Sikeldi
Kivistik, Johannes
Mäletatakse,e t rahvast oli seal veelgi rohkem, kuid esimese koosoleku protokolli kadumise tõttu pole võimalik koosolijaid täpsustada. Koosoleku päevakorra kohaselt valiti uue kolhoosi esimeheks kõigile tuntud Kivistik, Heinrich. Esimeseks juhatuseks:
Jaamul Hindrek
Suviste, Kaarel
Nurja, Aleksander
Pohla, Maria
Määr, Osvald
Raskusi valmistas nime leidmine. Viimaks jäädi “Rahvaste Sõpruse” juurde. A. Amptmann soovitas panna “Võidetud argus”, kuid sõprus kõlas nagu lähedasemana.
Kas nimi õige või vale oli kuid, selle kohta kõneles Kose selleaegne suurte kogemustega arst dr. Kaupmees, et tema juures käinud peale kolhoosi tegemist paar meest oma vigastatud silmnägu ja käsi arstimas. Tema küsimise peale “kust mehed pärit on? vastanud need: Rahvaste Sõpruse kolhoosist.
Kolhoosil puudusid kooskäimise ruumid koosolekute pidamiseks ja neid peeti mitmes talus., kõige enam aga esimehe majas. Põllutöö brigadiriks valiti Väljamäe, Elmar. Paremaks organiseerimiseks jagati brigaad kaheks lüliks millest ühte juhtis Aleksander Nurja ja teist Kaarel Suviste. Arvepidajaks oli lühikest aega August Nahkur.
1949. aasta lõpuks oli kolhoosil:
Veiseid 54
Hobuseid 36
Kodulinde 20
Lambaid 20
Sigu 29
29 peret võttis ühistöödest osa ja üldse töötati nende poolt välja 9305 normipäeva.
Kõigile pingutustele vaatamata osutus aasta lõpus töötasu siiski kasinaks.
Raha 0,29 rbl, teravili 2,9 kg., kartul 4,28 kg, hein 0,514 kg , põhk 1,542 kg.
Rae sigadekasvatuse sovhoosilt sai kolhoos “Mõisamäe” talu hooned ja põllud tagasi ilma seemneta ja vaarata.
(Protokoll nr. 10. 29.03.1950) peale remonti sai kolhoos endale korraliku kontori.Arvepidajaks sai Tonne Valli. 01.05.1950. Lehmad paigutati 3 lauta.
Karnia, Uuemaa ja Kivimäe. Ja hobused Piuga, Tammemäe ja Kasemetsa talli.
Piim veeti Kolu piimapunkti ja ülejäänu turustati Tallinnas. Kolhoosi juhatus kavandas vana kuivati varemetes taastada ja ehitada sinna ait. Plaanis oli palju kuid hakkasid kostma hääled, et kolhooosid on liiga väikesed, vaja on ühineda.
Kõik talupidajad ei ühinenud “Rahvaste Sõpruse” kolhoosi vaid astusid hiljem ühinenud majandisse. Kuid Einloo Veeaugu ja Aruvalla kõrtsi Luht ei teinud seda kuni 10. maini 1957. a. Viimasele hoiatusele Einloo reageeris, Luht aga siirdus Tallinna, maad andis kolhoosile.
Aruvalla 45-est majapidamisest ühinesid Rahvaste Sõpruse kolhoosi 29 peret 59 kolhoosnikuga. 8 peret ühinesid uue “Kalevipoja” kolhoosiga peale 5.09.1950. a. Ülejäänud 7-est moodustati abimajand. Üldkoosolekul (protokoll nr. 23 18.08.1950) otsustati ühineda kolhoosiga Vaida ja kolhoosiga Kalevipoeg ühiseks suureks kolhoosiks.
Väljavõte August Nahkuri koostatud Vaida sovhoosi kroonika esimesest raamatust
